Nimelt lugu algas sellest, et ühel õhtul ma ütlesin Keilile:
"Keili, tead millest mul on vaja homme pilti teha?"
"Noo, millest?"
"Armastusest!"
Keili:" AGA MUL EI OLE!!" (Selle peale läks mul suu muigele loomulikult. :D)
Mina siis küsisin, aga kust ma saan siis, mida ma pildistan?
"Mul ei ole, PILDISTA ENNAST!!" :D
Mõnes mõttes oli tal ju õigus, lõpuks pildistasingi ju. :) Mulle meeldib see, kuidas ta ägedalt leili läheb kui teda kiusata vahest. Eriti selliste küsimustega. Silmad lähevad peas põlema nagu mänguhimulisel kassipojal, hääl kurjaks ja nõudvaks nagu mul omal, kui keegi mind ei kuula..
Aga see selleks. :)
Mitmeid päevi mõtlesin, et no mida ma siis teen. Otsisin kapist välja meie pulmariided. Mul on tunne, et ma hoian neid vist igavesti alles. :) Aga eks näis. Keili ütles, et tema tahab suurena mu pulmakleiti endale. Ma millegipärast arvan, et see jääb talle suureks, ma arvan et ta on Raunosse- sööb mida ja palju tahab, kilod ei tule. :D Ja millegipärast arvan veel, et kui tal peaks tähtis päev kätte jõudma, siis ta tahab ikka oma kleiti ja arvan ka seda, et see on vahukoorekuhja moodi, st need hästi puhvis kleidid alt. Aga eks näis, ma loodan, et sinna on veel vähemalt 20 aastat aega. :D
Pealegi on hea, et need riided alles on, nendega on hea käia Katri jooksmas. :D :D
Igatahes otsisin siis kapist välja need ja tegin mõned klõpsud. Aju ütleb, et on nagu pilt olemas väljakutse jaoks, aga süda- vot süda ei anna rahu.
Vahepeal oli mulle meenunud ka pilt, kus ma u 7 aastat tagasi koolis olin, Raunoga just käima hakanud ja väga õnnelik. On pinginaabri tehtud pilt sellest, vene keele tunnis kui õigesti mäletan.. Ja käe peal Rauno ja süda.(Kusjuures mälu järgi oli see pilt ilusam kui nüüd. :D ) Pilti otsisin ka päris kaua, arvasin, et see on lootusetult kadunud juba kuid leidsin üles tänu ühele neti fotoalbumile kuhu kunagi arvasin, et oleks maru äge oma kõik klõpsud sinna üles laadida. Enamus ma olen muidugi tänaseks päevaks ära kustutanud ja ega paljude teiste pärast mis seal veel on, võib öelda et on ka isegi häbi. Igatahes, pildi leidsin üles, kuid ega siis ei saa ju vana pilti kasutada.. Ja see ei meeldi ka enam.
Tegin siis uue pildi, aga lihtsama. Naljakalt tuttav tunne oli pastakaga käe peale joonistada. Samas kooli ajal esimeste armumiste ajal on vast kõik kuhugi salaja oma armsama nime sodinud.. kas käele.. või vihikusse.. :)
 |
| Day 18- Love - Kui sa tunned pärast seitset aastat ikka nii, kas see on armastus? |
Seega sai siis valituks üks väga lihtne pilt - kuid mulle väga armas ja südamelähedane..
(P.S. 14.11.14 saabki meil täitsa seitse aastat täis. (L) Võib isegi öelda, et kooselu seitse aastat, sest pm suhte alguses elasime kohe koos.)
No comments:
Post a Comment