Thursday, February 20, 2014

Muud juttu. :)

Tereeeee(jälle!) ! :)

Ma vist täna mingi soone peal. Jutusoone. Või siis on nii igav lihtsalt. Aga kuna Keili tuleb kohe-kohe lasteaiast koju(emps helistas just, et otsib ise ära), ega ma siis enam kaua kirjutada ei saa. Mõtlesin, et panen vähemalt teemad kirja, mille kohta ma siin kirjutama hakkan lähipäevil ja siis siiasamma postitusse täiendan. :p


      Kokkuvõte 2013 jõuludest ehk kuidas meil oli kaks jõulupuud. :) Lugu oli siis selline, et ühe(esimese) kuuse saime me niisama. Aga kuna see oli väga hõre ja pisike, ikka rääbakas võiks isegi öelda, siis otsustasime, et läheme ikka otsime ise uue kuuse metsast. Ilusa suure. Nädalavahetusel siis võtsimegi selle kuusetoomise ette. Rauno, Keili, Kuldar ja tal õepoeg. Käisime mitu metsa läbi, lagendikud ka. Rauno leidis ühe ilusa(vähe kahtlase esiti) puu, see oli meeletult tihe ja oksad ei kasvanud nagu normaalsel kuusel. Sellel oli mingi 5 latva ja oksi oli ka väga väga palju, oksad kasvasid veel alt ülespoole. :D

       Igatahes, kui kõigil oli puu välja valitud, siis hakkasime neid Põlvasse tooma. Lõpuks oli siis auto katusel 2 suurt kuuske ja pagassis oli veel 1 või 2 vist. :D Siis kui koju jõudsime ja kuuse tuppa tõime, avastasime, et see on ikka väga suur. Pool tuba oli enam-vähem täis.  Metsas see kuusk küll nii suur ei olnud. Ausalt. :D Aga vähemalt oli kuusk võimas ja uhke!  Pildi pealt ei ole üldse aru saada, aga see selleks. Kes seda kuuske oma silmaga nägid, pettuma ei pidanud. :)

     Ehtisime muidugi kõik koos, kes rohkem, kes vähem. Rauno vähem. :) Kuuse "lammutamine" oli ka hea, tegime selle toas juppideks ja kolme suure prügikotiga viisime oksad metsa tagasi. Prügikotte ei jätnud metsa alla. Kui puu metsa tagasi viia, siis ei tohiks ju keegi pahandada. :)

    Keili oli aga jõulude ajal üldse Soomes tädi Kati juures, nii et põhipeost jäi ta ilma mis meil siin oli. Sai ju vanaema ja papa ka maalt külla toodud. :) Tagasi tulles oli Keilil natuke aktsent ka, aga see läks ruttu üle. Tagasi tulles Keili avas enda kingid ja järgmisel päeval vist saigi kuusele 1-0 tehtud.





      Eelmise aasta kaalukaotuse kokkuvõte, selle aasta kurb (mitte)kaotus- pigem jälgimine. Alustan siis sellest, et eelmisel aastal 12.08.13- 30.12.13 kaotasin 7,2kg ja 27cm. Minu jaoks tubli tulemus. AGA arvestades, et sel aastal ei ole ma ühte kilogi kaotanud.. aiai, vitsa vaja! Muidugi on sellel ka omad põhjused, kuid peamisel jääb asi praegu laiskuse taha. Kes keelas mul arvuti ees keksida terve jaanuarikuu, kui Keili kodune oli? Jaanuaris käis ta ainult 4 päeva lasteaias kokku, ülejäänud aja oli haige. Aga ei, ei viitsinud. Veebruar juba käes ja mina ikka laisk. Muidugi, ega sellise külma ilmaga ei kutsu üldse välja.

      Vahest kui kaal langebki, siis tuleb nädalavahetus, Rauno tuleb koju ja siis ma pean(ja tahaks ka lõpuks) ju normaalselt sööma. Nädala keskel ei pea ma eriti süüa tegema, isegi kui teen, siis Keili ainult nokib või tahab ikka oma "paskette" ja friikaid. Päeval kui Keilit pole, toitun veest või mingist mõttetust asjast, nt sinepileivast. Ainult endale ma küll midagi vaaritada ei viitsi. Eks nüüd ongi see ka suur probleem.  

         Kaalulangetuseks peab ju vähemalt tunni jooksul peale ärkamist sööma ja tihedate vahedega kuid väikeste kogustega vähemalt 3 korda päevas, kuid soovitavalt 5 korda päevas. Nüüd tuleb siis mul ainult 1 korralik sööma- õhtul- ja ülejäänud on pigem näksimine. Vesi jääb ka kuskile kehasse kinni. Rääkimata hommikul peale ärkamist tunni jooksul söömisest- kui ma ärkan kell 7 Keiliga, siis kell 8 jõuame alles lasteaeda. Ja kuidas ma siis hakkan lapse ees sööma ja talle ei anna. Ütlen, et oota veel, lasteaias saad? Kõige jubedam tunne on ju kui endal on kõht tühi ja keegi hakkab su ees sööma..

       Igatahes kokku tuleb end võtta! Eesmärk, mille püsitasin, jääb iga nädalaga järjest kaugemale. Ja kui algul olin väga optimistlik selles, siis nüüd juba kahtlen. Kõik mis ma söön (ja söömata jätan), kõik mis ma liigutan, läheb hetkel kaalu säilitamise alla. Nii kui midagi tegemata jätan v ühe kommi söön, avaldub see järgmise päeva (ja nädala) kaalus.
        Motivatsioooon, kus sa oled?



      Olen jalgsimees ehk Raunol oli liiga fun Joosu järvel. Uskuge või mitte (kuigi ma usun, et keegi siit ei usu) pole ma terve selle talve autoga sõitnud. Nii et ise roolis oleks. Uskumatu, eks!?
      Ma olen sõitnud sellel ajal nüüd bussiga maale Keiliga(tagasi küll autoga), siis linnaliiniga käisin säästukas ja kõige rohkem olen jalgsi igal pool käinud. :D Igatahes, linnaliini bussiga sõit oli jube. Enam ei taha.

     Ehk siis üks põhjus miks ma jalamees olen, on see, et golf on nii puss et ma juba põhimõtte pärast ei taha seda risu siia maja ette seisma. Mis kasu mul sellest on, kui see isegi -3ga käima ei lähe? Saast ma ütlen. Ja Audil sõitis Rauno stange eest katki. Kogemata muidugi. Muidugi mõnel nüüd siis mõte, et ega katkine stange sõitu ei sega, aga ikka segab küll. Kuhu sa lähed sellise autoga lähed. :D



   Kudusin oma elu esimesed kolm paari kindaid. Alustasin sinistest, tahtsin omale kindad teha lõpuks, sest minu lemmikkinnastel on pöidlas suur auk. Parandada ei anna, on nahast. Ja mujalt hakkab ka kuluma juba. Igatahes, alustasin siis sinistest kinnastest. Kuna ma enne teinud pole ühtegi kinnast, siis lugesin raamatust õpetust ja küsisin empsilt ka veel.

   Tegelikult oli asi väga lihtne, aga kuna ma siniste kinnaste pöialt harutasin mingi 3 korda üles, siis ma enne üldse uut ei teinud, kui olin empsilt küsind kuidas ilus jääb. Muidugi siniste kinnaste laba harutasin ka üles, sest mul on omapärane kudumisstiil- esiteks ma koon valetpidi ja teiseks ma koon erineva tugevusega, nii et mul siis kindad läksid järjest kitsamaks, mida ülespoole jõudsin. Proovisin teha lahedamalt siis, aga ega ikka sama asi, kuigi nüüd kannatab juba kriitikat. Samuti koon ma alati kahte kinnast korraga, et enamvähem ühesugused tuleksid. Sinised tulid lõpuks mulle suured, siis need said Raunole.

   Järgmisena hakkasin tegema oranže kindaid. Keilile. Sest tal oli neid hädasti vaja, kuidas issi sai enne kui tema. Ja hoia ainult, et mina endale ka veel enne ei tee. Tegin siis Keili omad järgmisena, nendega läks ruttu. Need vist tal suht lemmikkindad nüüd- kogu aeg tahab kanda. Eile küsis teist paari veel samasuguseid, aga teise värviga. Eks näis, kas jõuan kunagi kudumise juurde tagasi veel, mul hetkel teised hobid. ;)

   Roosad kindad tegin siis endale, kõige viimasena. Lõpetasin need neljapäeva õhtul, Rootsi läksime reedel. Ma veel põdesin, et näpud hakkavad külmetama. Tegelikult eksisin- Stockis oli nii soe, et ei olnudki kindaid vaja. Jätsime need kajutisse, nii et isegi ilma asjata kiirustasin kudumisega. :D
   Ka sellel on põhjus, miks kõik kindad ühe mustriga on- oleme ikkagi üks pisike pere ju, miks ei võiks olla. Tegemist on siis täpsemalt Helme kaardikirjaga. :)




  Üle pika aja juuksuris. Üle pika aja käisin siis ka juuksuris. Enne kruiisile sõitu. Tahtsin juukseotsi lõigata ja ka mingit soengut, et juuksed ees ei oleks. Tulemus oli siis selline. Juuksed on ikka päras palju lühemad.    Kahjuks "enne" pilti ei taibanud teha, kuid juuksed olid poole tagumikuni, nii et kui istud sirge seljaga siis juuksed lähevad vastu tooli otstega. Nüüd siis on tagant heal juhul vööni ja eest rindadeni. Suur saavutus minu puhul nii palju lõigata. Harjumatu on küll.







   Kruiis. Käisime siis kruiisil 14-16 veebruar. Kuigi keegi vist eriti meelitatud polnud sellest. Niiii palju ju käinud juba, et midagi pole enam teha seal. Ainult juua nagu ka ei viitsi. Käisime siis Stockis H&M-s, seal alkoholipoes(mis oli peamine siht) ja Ahlensis. Kommipoes ka. Ja laeval igas poes. :D

   H&Mist ostsime Keilile 2pr sukapükse, alkopoest ostsime siidreid. Kuna silt oli muutunud, siis väga kahtlesin, kas on ikka sama head kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal olid need siidrid nii meeletult head, et peale nende proovimist ei tahtnud keegi enam neid Fizze ja Kisse jms jooke. Sel aastal kahjuks pettusin. Enamus nendest olid vastiku maitsega. Omadused olid muidu samad, hea lõhn, gaasi minimaalselt jms, aga maitse- maitse oli muutunud. Ja mulle ei meeldinud. Kuigi mina vist olin kõige kriitilisem meie seltskonnast, mõnele teisele küll läks peale. :)

   Kommipoest ostsime pisikesi Snickersi, Twixi ja Geisha komme ja Ahlensist tahtsime Keilile midagi ägedat osta, aga ei leidnudki. Oli küll üks Hello Kitty Tamagotchi, aga see oli ligi 35€ ja otsustasime selle ostmata jätta, sest ta selleks liiga väike ja elu on näidanud, et teda kaua ei huvita sellised asjad, milles püsivust on vaja. Ehk järgmine aasta. :)

    Laevast ostsime niisama nänni Keilile ja siis jällegi alkot. Rauno oli laevas jumala peolõvi. :D Ma ei tea kuhu tal see jook kadus ja täis ka ei jäänud, nsm hea tuju oli tal. ;) Põhiliselt läksid liköörid ja siidrid. Koju jagus ka üks poolik liköör. Ja siis Rauno ostis üllatusena ühe ilusa pudeliga likööri, nägi lõhnaõli moodi välja, aga see oli tõsiselt pask. :D Kõik kes seda proovisid, olid minuga samal nõul. Pealt ongi siis võetud ainult mõned üksikud lonksud.

    Loomulikult hasardist tuli siis loteriid osta. Rahvast oli jubedalt palju. Ma isegi ei tea, kas ühegi kruiisi peal on nii palju rahvast varem olnud, kus me käinud oleme. Esimesel õhtul müüdi 300 piletit, ma ostsin 5. Seisime Hardiga tükk aega järjekorras, kõik tungelsid jms ja kuigi olime suhteliselt eesotsas, läks ikkagi jupp aega, enne kui piletid kätte sain. Igatahes, sel õhtul ei võitnud.

    Teisel õhtul läksime Meelisega infoleti juurde. Jõudsime sinna ja jälle elupalju rahavast. Nagu jõhkralt pikk rivi oli. Seekord olid jah, kõik ilusti rivvi võtnud. Me siis istusime rahulikult maha, ei viitsinud seista. Rivi üldse ei vähenenud. Ma tegin mõned netitiirud, passisime veel, siis ütlesin Mellile, et kui meil õnne on, siis jagub mulle ka pileteid. Ootasime rahulikult mingi vähemalt pool tundi. Lõpuks siis oligi järjekord (korraks) otsas, ostsin oma järgmised 5 piletit. Kõik olid ühte värvi, lillad. Mõned jäid veel, ilmselt said nad nendest ka ruttu lahti. Sel õhtul müüdi kokku 400 piletit. Joppas. :D Kuigi, ma oleksin ausalt midagi muud tahtnud. Ehk siis kui öeldi, et lilla pilet, nr 94, siis jäin ma vahtima, et kas on. Siis keegi käskis minna sinna lavale. Ma siis rahulikult lonkisin sinna ette, surusid kätt vms. Siis ma ei olnud üldse närvis vms, teised kõik kiljusid ja karjusid ja hüppasid jms, ma olin tavaliselt. Isegi see kruiisijuht ütles et ma olen väga tasakaalukas jms(no kaua ma ikka rõõmustan kui absoluutselt igal kruiisil ma võidan midagi). Siis lasti valida, et kust kinki tahan (loterii süsteem on muutunud võrreldes varasemate aastatega). Ütlesin, et tagantruumist. Ja siis toodi uus kruiis. Mul oli nii et "ööööööööö ma ei taha seda"! :D

   Teised just sihtisid kruiisi, mina aga ei tahtnud seda üldse. Oleksin mingi alkopudeliga väga rahul olnud. Astiga eriti. Kruiis on rohkem koormaks kaelas, kuna me nii palju käinud, siis ei paku üldse pinget. Hakka kedagi kaasa kutsuma, planeerima jälle, ja siis mine laeva ja mõtle mida teha. Eks näis, peame suht ruttu juba ära otsustama, et mida me teeme selle kruiisiga. Enne 15.märtsi on vaja ära bronnida ja reisida saab sellega kuni 15.maini.




    Kitarr- sünnipäevaks! Juhhheeeeiiii!!!  Rootsist tulles siis olime Svea pool, tegime aega parajaks ja siis Raunol tuli mõte, et vali kitarr välja, läheme ostame ära. Oli ta juba varem lubanud mulle, et sünnipäevaraha eest siis paneb ise juurde ja ostab kingiks kitarri. Ma olen seda päris pikka aega tahtnud ka juba. :)
Sai siis ise otsitud ja Arviga konsulteeritud ja valisime kitarri välja. Arvi valis endale ka uue kitarri, mille siis ära otsisime. Tagasisõit oligi siis Tlnast nii, et pagass oli kotte ja kohvreid täis ja ees Mellil oli üks kitarr süles ja taga meil kolmel oli siis teine kitarr süles. :D Suht ebamugav ma arvan, aga elas üle. :D

    Iga päev natuke üritan harjutada. Tahaks akordid selgeks õppida, siis ei tohiks lugude taustaga probleeme olla ja hiljem ka soolo peale mõelda, aga mul käed ei tee üldse koostööd. Ja noh, ega vasaku käes sõrmed on tõesti naljakad. Pooleldi tuimad, samas vahest tulitavad jms. Päeva palju mängida ei saa, ega tulebki u pool tundi, vahest rohkem juppidena. Metallkeeled pidid sõrmi eriti hukkama. Aga elan üle. Praegu on siis käsil mul A ja E akordid, nendega saab eduliselt u 10 laulu tausta mängida. Hetkel proovin Buffalo Springfield - For What Its Worth selgeks saada, lihtsustatud versiooni muidugi. Isegi Taukari- 7 tuule poole on alguses e ja a, hiljem lisandub b ka. Minu probleem on hetkel see, et isegi kui akordid meeles on, siis 1.mul pole lauluhäält, et kaasa laulda 2. mu vasak käsi ei taha üldse sõrmede asendit muuta nii kiiresti kui vaja 3. medikaga on palju lihtsam mängida(proovisin) kuid tahaks ikka sõrmedega osata. :) Vahe ON sees.

   Kusjuures, Keili on ka kitarrist hullult pöördes. Lasteaiast tuleb, siis kogu aeg küsib, et emme kas sa täna ei harjutagi. Ja siis pean uuesti mõned korrad harjutama. :D tema arust on jube äge, siis karjuba braavo ja plaksutab. Aga ma ise saan aru, et ma olen üks kuradi algaja küll ikka. No muidugi, mis te siis tahate, kitarri hoian esimest korda elus käes, alla nädala on olnud. Mul ei ole loomulikku annet selle asja peale, kõik mis tuleb, tuleb raske tööga. Isegi ajul on raske harjuda uuesti midagi meelde jätma. Ei ole midagi pähe pidanud õppima enam ju. :)
Minu esimene ja isiklik! 



    Lugesin üle pika aja- Fifty Shades Freed- ehk Viiskümmend Halli Varjundit triloogia kolmas osa- Viiskümmend Vabastatud Varjundit. Vahepeal oli veel Viiskümmend Tumedamat Varjundit. Ma mõtlesin, et ma kirjutan selle raamatu kohta midagi, aga ma ei kirjuta ka. Ütleme nii, et ruttu sai läbi, sest ma tahtsin teada kuidas lugu lõpeb. Aga esimene osa oli ikkagi kõige etem. Nagu enamustel asjadel ikka.



    Lund sajab, juhuuuu- ehk MIKS ei ole Põlva Kaubamajas ikka veel suusakeppe juurde tulnud?? Juba mitumitu nädalat. Muide, minu küsimise peale lubati juba, et eelmise nädala alguseks on kindlasti kohal. Eks ma siis lähen küsin homme uuesti- täna enam ei viitsi.

    Keilil suusad on, aga keppe mitte. Õigemini kepid on ka, aga liiiiga lühikesed, nii et nendega ei ole tal absoluutselt mitte midagi teha.Nii ma siis ootan, kuni Kaubamajja tuleb uus laar kaupa. Meile parajad suusakepid. Seal on, aga ühed on liiga lühikesed ja teised liiga pikad. Ja miks ma peaks ostma nt Hawaii Expressist, kui seal maksavad suusakepid 19€, aga kaupsist saan ma need 7€ga? Järgmisel talvel(heal juhul ülejärgmisel) pean ma need ju niikuinii uued ostma talle.

  Ja siis lõpetuseks üks pilt ka- eile alla poole h tehtud lumememm. Keili ja emps tegid, mina vaatasin aknast. :) Mütsiks lille päkapikumüts, silmadeks vanad Geisha kommid, nina pool porgandit, suus ja nööbid on vene kopikad. :)


Selleks korraks siis kõik, rohkem ei täienda seda enam. Kui on küsimusi, küsige julgelt. Kas siin kommentaarides, fb-s või kasvõi askis. http://ask.fm/tiuxx :)

Tsau! :)








No comments:

Post a Comment