Pean mainima, et see sünnitus (ja ka rasedus) oli hoopis teistsugune, kui esimene, Keili oma.
Tähtaeg päevade järgi oli 28.04. Ultraheli tähtajad olid Oscari järgi 05.05 ja eelviimase ultraheli järgi 01.05. AGA kuna Keilit kandsin üle, siis olin jumala kindel, et kannan selle lapse ka üle ja tuleb maibeebi. Ma polnud üldse valmis 39+6 sünnitama minema. Plaan oli 1.05ni hääääästi rahulikult võtta ja siis rahmeldama hakata. Kokkulepe vähemalt oli nii, aga nagu Rauno ütles, minul võib ju olla, aga kas beebil ka on..?Ei olnud! :D
Nimelt istusin siis esmaspäeval, 27.04 oma lemmikus valges nahktugitoolis, täpselt nagu igal hommikul kui Rauno tööle saadetud ja ootan, et Keili ärkaks, et koduõppega hakata tegelema. Koroonapiiranguterõõmud. :) Istun rahulikult, vedasin punktist punktini numbreid kokku, lahendasin sudokut, saatsin veel SNAPI, et mina ikka nagu alati, oma lemmiktugitoolis sudokut lahendamas. Ise suht magamata,sest ok mul harjumus kell 5 tõusta, aga seekord kadus uni juba öösel pool3. Lampi. 🤷♀️ Ei, polnud mingeid tundemärke, aga ega ma ei mõelnud ka, et äkki minek, sest ma tõesti olin unetu. See öö olin siis u 3-4h magada saanud. Igatahes istusin seal oma relax tugitoolis ja beebi oli kõhus VÄGA aktiivne. Oi, kuidas siputas üle paari päeva, oli karate või kungfu trenn ilmselt. KUI ÄKKI istun nagu soojas basseinis. Esimene mõte oli, et kas ma tõesti lasin end täis nii, et ise aru ei saanud. 🤷♀️🙈Aga kuna sooja vett muudkui tuli ja tuli, siis taipasin, et need ongi veed. Istusin sekundi veel, mõtlesin, mida teha. Uurisin värvust, läbipaistev, lõhnatu. Valusid polnud. Üldse oli hea olla. Naer tuli peale. :D🤣 Ise vaatan kella- kurat, 8.20, mul on 9.20 Räpinas ämmaemanda ja arsti vastuvõtt, kus pidin siis saama saatekirja esilekutsumiseks (GDM), 04.05ks, et üle 41 nädala ei lasta kanda rasedusdiabeediga.
Hõikasin Keilit, et ta üles ärkaks ja mulle saunalina tooks. Meil ju vaip maas, hakka seda ka veel küürima pärast. :) Hakkasin järjest rohkem naerma, sest tegelikult oli see nii naljakas. Kujutasin ette, kuidas ma peale ämmakat oleks poodi läinud ja kui seal Pauhti oleks veed ära tulnud. :D Hea, et see kodus juhtus. Nahktugitoolis. Ja mitte autos. Või ehituspoes. :D
Googeldasin, et kui on lõhnatu ja värvitu lootevesi, et siis võib valudeni või 24h julgelt kodus olla veel. Noh, mõtlesin ise, et ok, ootan 10-12 tundi, et Rauno õhtul töölt tuleb, küll me siis Võrru kontrolli läheme. Helistasin emale, naersin, et mul tulid veed ära. :D Käskis kiirabi kutsuda. Ütlesin, et nalja teed, aega on, mul ei valuta ega midagi, et ilmselt mul siis kunagi õhtul on minek. Siis helistasin Raunole, et mul tulid veed ära, aga ära veel koju tule, et sa jõuad ilmselt tööl ära käia enne kui asjaks läheb. Mine rahulikult Määrastust Tuuraperra edasi tööle (kodule siis kaugemalt lähemale tegelikult). Siis helistasin Räpinasse ämmaemandale, et tere, mul on 9.20 aeg, aga mul tulid veed ära, mis ma teen, kas tulen kohale. :D Ämmakas soovis palju õnne ja ütles, et sinna küll enam mõtet minna pole, aga ole hea, helista Võrru sünnitusosakonda, et mis nemad arvavad. Kell 8.35 helistasin siis Võrru. Ise ikka naerdes ja väga lõbusas tujus. Kuna olen korduvsünnitaja, siis sealt soovitati vaikselt hakata asju pakkima ja tulema hakata. Noh, vaatasin, et hää küll, helistasin jälle Raunole, et kuule, tule ikka koju siis, et Võrust soovitati ikka vaikselt minema hakata, et kontrollivad ikka üle. Kusjuures, selle aja peale oli Võru AINUS sünnitushaigla Eestis, kes lubas teatud tingimustel isa sünnitusele kaasa.❤️
Ise siis ajasin end püsti, hakkasin enda järelt koristama. Käisin saunalina jalgevahel ringi ja panin paksu sideme alla, sest vett veel kuidagi purtsatas. Ise mõtlesin, et no kui sünnitama hakkan, siis enne peaks kõhu ka lahti lööma (vähemalt Keiliga jooksin haiglas ka veel wc vahet), aga mul kinni ikka. Rauno astus siis uksest sisse, Keili teatas rõõmsalt:,,Sul läks 8minutit ja 36 sekundit!! Ma võtsin stopperiga aega!" :D Ei taha teada, kui kiirelt sõitis, sest sealt on u 20km koju kus ta tööl oli. Lisaks on Sierra nüüd kutupiilu, mahlad jooksid välja. :D (edit: pani jahutusvedeliku sisse tagasi ja kõik ok jälle🤷♀️)
Rauno muidugi oli väga närvis ja äksi täis, jooksis ringi, mina rahustan- aega on, aega on. Palusin, et ta endal riided ära vahetaks ja siis audi pealt mu haiglakoti veel tuppa tooks, tahan asju vahetada. Ise panin ka rahulikult riidesse, otsisin hoopis teised millega muidu oli plaanis minna, koristasin enda järelt, pakkisin oma õlakoti siis veel lahti ja kinni, võtsin ühed leivakesed kotist välja. Kuna olin siiamaani veel söömata, siis sõin rahulikult köögis veel ühe snitsli ära. Rauno niikaua vooderdas mulle rätikutega auto istme ära. Valusid mul ikka polnud, kuigi tosse jalga pannes tundus kõht imelik. Kuna mul jalad olid paistes ja kummardada halb, aitas Rauno mul tossud jalga ja läksime autosse.
Autos ikka veel naersin. Ei lubanud Raunol kiirust ületada, aga ise võtsin tuhude äpi lahti juba kell 9.15. Nii et tuhud hakkasid pm kohe, kui autosse sain, aga esimesed polnud hullu, mõõtsin kuid üritasin Raunole auku pähe rääkida, et käime Verioral või Leevil poest läbi, mul on kõht tühi, pliiiis osta mulle jääätist..!
Noh, kui esimesed tuhud olid sellised, ok, hakkab vist pihta, siis see, et nende vahe oli 2min ja sekundeid veel, siis ütlesin Raunole, et huvitav, et muidu soovitatakse tulema hakata kui vahe on 5-6minutit, aga et kuhu mul see vahe jäi. Verioralt Vinso ringini on ju teeremont, oli 2 valgusfoori, 7 min ooteajaga, aga meil esimesel fooril oli pea 3 min ooteaeg. Mul läks nägu juba krimpsu, ehk kodust olime umbes 5-6 km kaugusel alles. :D Üks rekka tuli foori alt, Rauno kalpsas välja ja peatas rekka kinni, palus juhil lällerisse öelda, et tehke tee puhtaks, ma lähen läbi, naine sünnitab! Esimese foori tagant saime ilusti minema, järgmisele sõitsime peale ja ring oli juba käega katsuda, kui sealt tulid autod peale. Nii et viimased meetrid sõitis siis Rauno mööda kraavi, et vastutulevatest autodest mööda saaksime. Kuna seal oli megakõrge terav serv, siis tee peale tagasi jõudes üritasin taha vaadata, kas autol jäid mahlad sisse ikka. :D
Edasi hakkas ekstra kiire juba. Nüüd lubasin kiirust ka ületada, sest ikka valus oli juba. Võttis ropendama. Jäätist enam ei tahtnud, olin omadega nii ametis, et auto kiirust isegi ei mäletanud vaadata. Ropendasin, isegi uutasin. No kuradi valus oli ikka. Kuidas see kõik nii äkki juhtub!? Kuskil 10-15 km enne Võrut käskis Rauno kiirabi vastu kutsuda. Ma ütlesin, et mina küll siin keset teed autot ei hakka vahetama, küll me ära jõuame! Ja ropendasin. :D Võrus mingi hetk küsisin, kas eessõitvatest autodes mööda ei kannata minna. Tee no paar möödasõitu veel. Kuigi meie sõit kodust haiglani (40km, tavaolukorras u 45min) kestis siis 25minutit ja tuhutasin 11 korda (9.15-9.40,panin haigla ees autos äpi koos viimase tuhuga kinni ja kablutasin valu vahel emo ukse taha), siis tunne oli nagu oleks ilmatumalt kaua sõitnud.
EMO ukse taga Rauno lasi kella, keegi kõndis sealt läbi ja naeris. Mina poolküürus. Tunne oli nagu oleks megakaua seal ukse taga oodanud, tegelikult pidi tulema vaid õige inimene, kes kraadis meid ja andis meile maskid ette. Kui haigusnähte pole, siis testi õnneks ei tehta ja siis saab mees ka sünnitusele kaasa. Seal kahe ukse vahel siis algul olid seal ratastool valmis, aga nähti, et ma ei kõnni omal jalal enam küll mitte kuskile ja kohe sealsamas pandi mind voodisse. Tegelikult tööpäeviti tööajal saab registratuuri uksest ka sisse, aga vot seal ei oleks keegi mind voodiga vastu võtnud. :D
Kohe liftis kamandati ka Raunot, et hakaku mul juba jalatseid ja riideid ära võtma. Liftis üks arst vajutas 2.korruse nuppu, siis nad läksid veel omavahel vaidlema, et kas teine või kolmas korrus. Deem ma olen seal ÜHE korra käinud (avatud uste päeval) ja isegi mina tean, et sünnitusosakond on nüüd kolmandal korrusel. :D
Sünnitustoas läks siis kiireks. Ruttu öösärk selga, peps üle voodiääre teise voodisse, mina hingeldasin, mask ei andnud õhku läbi, higi voolas, seal toas oli 27 kraadi (Rauno vaatas seinalt), hoidsin silmi kinni ja olin juba full mode valudes..Uuriti, et keda ootame, seletasime, et me ei tea, et algul ei näidanud ja viimasel korral siis enam ei tahtnud teada, jätsime ise üllatuseks. Nii kui viimasel UH-l pikali heitsin ütlesin, et kui sugu näeb, siis ei taha teada enam. Uh-l Arst ütles, et väga hea, et ütlesid. Nii et kui mulle last näitas lõpuks, siis näitaski ainult pead ja käsi, jalgade juurde kõhul üldse ei liikunud ja ei näidanud. (edit: 2 kuud hiljem sünnitusjärgses kontrollis arst ütles, et ta täiega kartis, et ma ikkagi nägin ära, sest ta tükk aega oli mõelnud, et kuidas ta küll näitab, kui beebi oma jalgevahet nii avalikult ja usinalt lehvitab..) 😄😄😄
Sünnituslaual tegelikult ma kuulasin ja üritasin teha kõike mis kästi, aga t**a kui valus oli ju. Mul oli ümber vähemalt mingi 6 tegelast, kui mitte rohkem. Neil oli vast uudishimu. :D Avatust oli sinna jõudes 8cm. Sünnitasin selili, jalgadele pandi päris mugav asend, keegi isegi vist hoidis neid. Kätega oleks voodirauad küll peeneks vist pigistand. Ämmakas muudkui tänitas, ära tee häält, ära hingelda, bläbläblä. No ma ei saa ju. Siis keegi tegi õnneks akna lahti. Aegajalt vaatasin veel üle õla, kas Rauno on ikka olemas. Huh, oli! Hingata ikka ei saanud, ma olin täiesti läbimärg. Kuradi mask ma ütlen. Ja siis kästi juba pressida. Nagu ikka, kolm korda järjest. Jama oli selles, et kaks korda pressisin ära, AGA vot kolmandat.. Üle läks. Ei saand pressida kolmandat korda, kui tunnet pole. Mingi tädi silitas mul kõhtu ka, muudkui silitas ja silitas ja mul oli niiiii vastik. See segas mind hullult, nii et ma lõpuks ütlesin, et ära puutu kõhtu, halb tunne on. No mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, kui võõrad katsuvad mind. :D
Lõpuks keegi siis tõmbas mul maski eest ära ja ütles, et las ta siis hingab üle valud paar tiiru. Oh jumal tänatud, lõpuks hakkas kellelgi must kahju ja halastas mulle. Sain veidi õhku, hingeldada ka sain rahulikult. Vahepeal kästi mul silmad lahti teha ja otsa vaadata, küsiti kas mul nägemine on selge. Oli. Peale vähekest vaba hingeldamist hakkasid jälle pressid peale tulema. Vot nüüd ma juba jõudsin 3 korda pressida, nii nagu vaja. Pead aidati ka rinnale suruda. Aga kuradi valus oli. Päriselt, see rebenemise tunne.. Oeeee.... Ma ei mäletanud üldse, et see kõik nii valus oleks olnud. Aga varsti vupsaski laps välja. Hakkas röökima, jess, hakkama sain. Hinne 10/10, öeldi, et poiss. Küsisin, kas päriselt. PÄRISELT??!!! Pisarad hakkasid voolama, ma olin niiiiiiiii õnnelik. Näha oli, et Rauno ka! Ma ju arvasin, et tuleb tüdruk. Isegi ei julgenud loota, et poiss tuleb. See oli ikka tõeline üllatus! :)
Laps pandi rinnale. KOHE oli hea olla. Valus ka ei olnud enam. Inimese mõistus on ikka kummaline. Sünnitusvalu unustada kohe, kui laps käes on, see on hämmastav. Sündis kell 10.10(nagu minagi), nii et haiglas sain siis olla kokku POOL tundi. Jah, kogu see trall emo uksest lapse sünnini kestis ainult 30minutit. Ma oleks võinud vanduda, et kauem. :D Rauno loomulikult lõikas nabanööri ise läbi.
Muidugi platsenta tuli ka veel sünnitada, see tuli üsna ruttu, selline soe tunne oli korraks. Küsiti, kas tahan näha. Ütlesin, ma ei tea. No mis ma tast vaatan, aga no kui näidati juba.. siis nojah. :D
Siis hakati last kaaluma, mõõtma. Küsiti, kas K-vitamiini luban süstida. Loomulikult lubasin.
Keegi veel küsis, et kas mina olingi see, kes lõbusalt naerdes alles ette helistas ja nenditi, et hea et üldse kohale jõudsime. 😊
Poiss oli siis 51cm ja 3810grammi. Peaüm 36cm. Sündis 27.04. kell 10.10. apgar 10/10. Kokku vete tulekust sünnini 1h 50 min, valudest sünnini 55min ja haiglasse jõudmisest sünnini 30min.
Sel ajal kui mind lappima hakati, sai Rauno terve aja last hoida. Nii hea oli neid vaadata. Beebi oli ka nii ilus kohe peale sündi, et süda sulab..🥰😍🥰
Nagu ma ütlesin, siis sünnitusvalu kadus/ununes kohe. Isegi ei tundnud seda valu, et ma alt ribadeks olin. Aga olin. Ja palju. Kõigepealt pandi tuimestavat spreid. Siis süstiti tuimestit. Siis hakkas õmblema. Kui ma ülemisi õmbluseid pm ei tundnud, sisemised elasin ka veel üle, siis vot alumised.. Oi Püha Peetrus, kui valus. Neid torkeid andis sünnituse enda või rebenemisega võrrelda juba. Vist. 😄Küsisin, palju õmbluseid on, ütles, et üleval 4, sees 4, ise nõelus veel ja ütles muudkui paar veel, paar veel. Võrreldes Keiliaegse 7ga.. siis.. Ok, see laps oli pool kg ja 3cm suurem kah. Igatahes, need alumised torked olid nii valusad, et arst otsustas veel 2 tuimestussüsti teha. Aga need ka ei mõjunud. No ma ei saa aru miks, ei jäänud muud üle kui kannatada. Viimast 6 torget mäletan siiani, täna on nädal ja üks päev möödas. Ja lõpuks oli arstil õmbluste lugemine ka sassis, nii et ma ei saanudki teada, mitu siis täpselt neid lõpuks kokku sai. Igatahes palju ja istuda ei või. Siiani ei taha ka otse väga istuda. Anyway, sünnitusvalu ei mäletand kohe pisikest nähes, aga õmblusvalu jääb kauaks meelde. 😬
Samas, iga kell valiks enne kiire ja megavalusa sünnituse kui see, et peaks tunde, päevi tuikama, õrnalt valutama ja ootama.. 😇
Palatis Rauno veel oli natuke meiega, aga läks koju ära. Keili ka ju kodus. Kusjuures, valude suhtes nagu haiglas olles mul midagi ei valutanud, pigem kõndisin ringi kui lamasin. Valuvaigisteid pakuti, aga ei olnud vaja. Siiani pole vaja olnud, kuigi näiteks kolmandal päeval kui koju saime (48h hoitakse kõiki sees praegu koroona ajal), siis peale pesu küll kipitas ja oli valus see alumine süsteem. Ei oleks tohtinud vist pessu minna. Emaka kokkutõmbed olid esimesel ööl megavalusad, rohkem pole nagu tundnudki.. Pakuti valuvaigistit, aga mul nagu niipalju ka ei valutanud, et vaja oleks. Eile valutas küll kõht hullupööra vasakult alt, ei saanud kõndida ega asju tõsta. Lauamängude kast tundus megaraske, aga täna on kõik hästi. Kokkuvõttes ei söönudki ühtegi valuvaigistit, mäletan, et peale Keilit küll oli neid vaja.. Eilsest kahju sest oli ilus ilm, oleks saanud jalutamas käia, aga kõht ei lubanud.. 🙂
Edit: kahe kuu mõõtmised:
Üldiselt siiani on meie peagi kolme kuune pisike poiss väga rahulik ja rõõmus. Nutab vähe, peaaegu üldse mitte. Peale pikka mõtlemist ja arutamist (Minu, Keili ja Rauno vahel) sai lõpuks meie väike hiiglane nimeks Rasmus. 🥰
